Madalam: Metallist legendidIron Maidensõitsid kõrgel enne pandeemiat. Bänd oli keset oma Legacy of the Beast Tour’i – bändi diskograafia tähistamist karjääri jooksul. Põhjalik setlist pärit Maideni igast ajastust – isegi Blaze Bayley albumitest –, tabab nii olulisi tipphetki kui ka hägusaid sügavaid lõike.
Kusagil väljasõidu keskel, 2019. aasta alguses, leidis bänd aega Prantsusmaal Guillaume Telli stuudiosse, et jälgida materjali, millest saab Senjutsu . Võib-olla mõjus igal õhtul 40 aastat laulude läbimine ülima laulukirjutamise stimulaatorina, sest Senjutsu on Iron Maideni aastate kõige mitmekesisem teos – see pole lihtne ülesanne bändile, kes tegutseb jätkuvalt peamiselt kauaaegses heavy metal stiilis.
Hea: Millal Senjutsu kuulutati välja, vihjas vokalist Bruce Dickinson, et bänd on uurinud uusi helisid ja tema sõnad pidasid paika. Peen produktsiooni õitseng muudab selle üle 80 minuti pikkuse oopuse tarbitavaks. Kusjuures 2015.a Hingede raamat tundus ühtsem, samuti hägusus täppide kaupa kokku. Teisalt tundub Senjutsu tervikuna vähem kontseptuaalne, kuid pakub vaieldamatult rohkem meeldejäävaid hetki ja üksikuid laule.
Seotud video
Avanimilugu tsementeerib bändile tuttavat briti metalikrõpsu, Dickinsoni vokaalide harmooniad on täies lennus (tema esitused jäävad kogu LP jooksul erakordseks). Sealt saab tähelepanelik Maideni kuulaja välja valida mõned täiendavad kellad ja viled: sümfoonilised eurometalli süntesaatorid, mugavad kesktempod ja erinevad kitarriliinid.
Kõik need elemendid on bändi arsenalis olnud juba aastaid, kuid alati ei kutsuta neid esile. See ei ole täielik köögivalamu tootmise rekord – Senjutsu kõlab jäljendavalt nagu Maiden, kuid sellised lood nagu The Writing on the Wall on žanrikatsetuste äärel. Siin paistab eriti silma lõunaroki käänuline riff, pakkudes Dickinsoni häälele uut toonipaletti, meenutades samas 70ndate lõpu protometal-minevikku, mis sünnitas noore Iron Maideni.
Haruldane on inspireerimata Iron Maideni kompositsioon ja te ei leia sellelt ühtegi loid seadet Senjutsu . Bänd ületab regulaarselt kaheksa minuti piiri ilma ummikuhetketa.
Puudutavate süntesaatorite lõikudega ümbritsetud Lost in a Lost World õitseb riffifestiks, esitledes Adrian Smithi, Dave Murray ja Janick Gersi kolmikkitarri rünnakut. Märkimisväärne on ka kolme pluss 10-minutilise loo lõputuln, mis pakub omaette minialbumit. Siin saab bänd oma proge-suundumusi painutada ja ehitada üles need eepilised, kirjanduslikud laulud, millest on saanud Maideni kaubamärk. Lõpulugu Hell on Earth on selle parimaks näiteks, lõpetades Senjutsu atmosfäärilise meistriteosega, mis areneb hüpnootilistest kitarriliinidest galopiva, lahingusse mineva riffini.
Halb: Kõik eelnimetatu võivad olla lihtsalt semantika juhuslikule kuulajale, kelle arvates on 82-minutiline käitusaeg hirmuäratav ja tootmise peensused naljakad. Lühidalt, Senjutsu kõlab asjatundmatutele nagu iga teine Iron Maideni album. Sellegipoolest võivad kauaaegsete Maideni fännide tähelepanelikud kõrvad kuulda ka mõningaid kipitavaid detaile.
Ruumis olev elevant on peaaegu igas loos silmapaistev süntekasutus, mis sageli kahekordistab Dickinsoni vokaalmeloodiat. Kui see töötab, lisab see suursugusust (põrgu maa peal). Kui seda ei juhtu, hägustab see segu üleliigse sagedusega, mis põrkub vokaaliga (Stratego).
Kuigi süntesaatorid on mõne jaoks diilimurdjad, värvivad nad lugusid ka erksa sümfoonilise metali atmosfääriga, lisades veelgi uudsusi Senjutsu . See efekt paraneb veelgi, kui kuulate albumi tihendamata versiooni (CD-l, vinüülil või suure eraldusvõimega digitaalsel kujul). Albumi niigi ülerahvastatud segu ei saa kasu voogesitusplatvormidele omasest purustatud bitikiirusest.
Kohtuotsus: Siinkohal vaadatakse Maideni albumeid loomulikult üksteise vastu ja Senjutsut võrreldakse kahtlemata varasemate albumitega. Kas see on parem kui Hingede raamat ? Noh, see sõltub sellest, millise neiu jaoks teil tuju on. Nagu bändi käsitööõllede sarjal, on igal albumil oma maitse ja hammustus.
Õigem küsimus on, kas Senjutsu on Iron Maideni kuulsa kataloogi väärt ja vastus on rõhutav jah . LP paistab teiste Dickinsoni-aegsete albumite hulgas silma oma sümfooniliste puudutuste, meeldejäävate laulude/riffide ja õhukindlate kesktempode poolest – seda hoiavad maha bassimees Steve Harris ja trummar Nicko McBrain. Senjutsu on pigem raske peanoogutus kui power-metal fistraiser. Need meist, kes istume kodus ja ei saa praegu Iron Maideni kontserti pealt näha, oskame seda hinnata.
Olulised lood: Senjutsu, Kirjutus seinal, Põrgu maa peal
Senjutsu Kunstiteos:
